Samasugune silmside ja kooskõla nagu laval, seob neid ka kohvikulauas. Piltlikke võrdlusi tuues oskavad pianist Karolina Aavik (30) ja viiuldaja Hans Christian Aavik (27) oma töösse puutuvaid aspekte selgitada suurepäraselt ka mittemuusikule. Nad on soojad, tähelepanelikud, positiivsusega laetud noored muusikud. Naeravad palju. Lihtne on neisse otsekohe kiinduda. Karolina ja Hans Christian Aavik. FOTO Kaupo Kikkas Laiem avalikkus kuulis Hans Christianit viimati mängimas – ja

Ma hakkasin kirjutama suurest igavusest. Sest millalgi, ehk nii aastal 1995 ja vanuses 12, otsustasin ma, et tuleb päevikut pidada. Kirjutada üles kõik, mis minuga juhtub. Juhtus vähe. Sest millise eeltiinekast tüdruku elu nii hirmus põnev on? Aga mina aina kirjutasin. Kõikjal ja kogu aeg. Koolitunnis – mis väljendus selgelt mu hinnetes. Trammis ja bussis – tänu millele sõitsin korduvalt oma kooli peatusest mööda. Natuke vanemana kell kaks öösel peol – ja sain mingilt tüübilt

Eesti vanim järjepidevalt tegutsev meeskoor, Tartu Akadeemiline Meeskoor (TAM), külastas 16.–29. augustil Põhja-Ameerikat. 13-päevase reisi jooksul käidi esmalt Marylandi osariigis: Silver Springis, Tartu sõpruslinnas Salisburys ning Frederickis. Seejärel tehti “väike” vahelepõige Kanadasse Torontosse ning lõpetati oma reis linnas, mis kunagi ei maga – New Yorgis. TAM New Yorgi silueti taustal. Reisiplaan nägi ette, et sõidame lennujaamast otse rendiautodega oma esimesse siht

Euroopas on pikkade traditsioonidega kuulsaid muusikafestivale, nagu üle 100 aasta tagasi asutatud Salzburgi festival, ikooniline Bayreuthi Wagneri festival, Luzerni festival või pompöösne BBC “Proms” Londonis. Need on Euroopa kõige kuulsamad, prestiižsemad ja ihaldatumad festivalid. Ida-Euroopa üks võimsamaid on aga Rumeenias, Bukarestis toimuv George Enescu nimeline festival. Seal esineb arvukalt kõige kuulsamaid muusikuid ja see on ülimalt ulatuslik: kestab kuu aega. Iga p

Arvo Pärdi kontserdid Carnegie Hallis tõid vaikuse ja keskendatuse atmosfääri New Yorki – maailma ühte mürarohkemasse linna. Eestis oleme seda atmosfääri kogenud, see on meile tuttav, aga siin on selline õhkkond pigem haruldane. Newyorklastel on alati kiire, eriti Manhattanil, kus Carnegie Hall paikneb. Publik on kriitiline, niisamuti ka kontserdiarvustajad, ja on öeldud, et kontserdil olles mõtlevad nad juba, “kuidas oma metroorongile jõuda”. Metrood oli kuulda ka neil konts

Sügise südames, 3.–11. oktoobril toimunud “ACCORDIONF[est]” tõi kokku huvilisi nii Eestist kui välismaalt. Tänavu viiendat korda toimunud festivali tugev, kuid elegantne juhtmõte “Sära!” kandis endas eesmärki tuua esile klassikalise akordionimängu ilu ja võlu ning seada instrument rambivalgusesse. Festivali kavas oli kokku kaheksa kontserti viies kontserdipaigas, külastasin neist nelja. Henri Zibo ja Klaaspärlimäng Sinfonietta Kaspar Männi juhatusel tõid festivaliesiettekande

Tähelepanu Pärnu Linnaorkestrile ja selle peadirigendile oli üles köetud juba loetud päevad enne hooaja avakontserti. Rõõmu ja uhkuse tundele Henri Christofer Aaviku rahvusvahelise konkursi “German Conducting Award” peaauhinna ja publiku­auhinna – Kurt Masuri nimelise preemia – võitude üle lisandus ärevus noore dirigendi õlavigastuse pärast, mille ta sai auhinna­galal lisapala, Beethoveni “Prometheuse” Auftakt ’i näitamisel. Paranemise aega nõudva trauma tõttu elas peadirigen

Festivali “Reval” tunnusjoonteks on olnud huvitavad kavad, uute organistide tutvustus meie publikule ja kõrge esituskultuur. Kuulajal on muidugi mistahes festivalil olnud alati väga põnev kohtuda ka juba “vanade” tuttavatega, kuid Aare-Paul Lattiku kui kunstilise juhi eelised on olnud teised. Noored organistid festivalil ja nende õpetajad. Seekord oli külalisorganiste kolm. Festivali teisel kontserdil esines toom­kirikus Rootsi organist Johannes Skoog (s 1992), kelle Rootsi k

Artur Lemba 140. sünniaastapäevaks ilmunud heliplaadile on Triin Ruubel (viiul) ja Sten Lassmann (klaver) salvestanud helilooja viiulisonatiini nr 1 (1954), viiulisonaadi nr 1 (1931) ja nr 2 (1947) ning kolm pala: “Berceuse”, “Mazurka” ja “Poème d’amour”. EMTA suures saalis novembris 2024 toimunud salvestused ja montaaži tegid Tammo Sumera ja Adaq Khan, heliplaadi produtsent on Martin Anderson, bukleti teksti koostas Sten Lassmann. See on Artur Lemba planeeritava kammermuusik

On hea meel, et ERSO on oma peadirigendi Olari Eltsi juhtimisel saanud valmis ja toonud kuulajateni CD Lepo Sumera kahe sümfooniaga. Kui uurida, milline on Sumera sümfooniate diskograafia seis, siis meenub esimesena kunagine Peeter Lilje ERSOga üles võetud LP, kus helilooja 2. sümfoonia. Ainsa dirigendina on kõik Sumera sümfooniad sisse mänginud Paavo Järvi, neist esimesed viis oma toonase Malmö orkestriga, kuuenda ERSOga (ilmusid 1994, 1996 ja 2003 BISi märgi all) ning veidi

Cätlin ja Marko Mägi, partnerid nii elus kui ka laval, on tihedas kontaktis eesti pärimusmuusikaga, ühtaegu muusikutena ja Viljandi kultuuriakadeemia õppejõududena. Marko Mägi, kelle mängulaadi kujundab suurel määral ka kogemus jazzi vallas, puhub sopran- ja tenorsaksofoni, Cätlin Mägi peamiseks pilliks on torupill, kuid ta mängib ka parmupilli, erinevaid vilepille ja laulab. “Mägikaikavedu” on kahe puhkpillimängija duo, milliseid ju ikka aeg-ajalt kohtab (Eestis tegutses näi

Eesti džässmuusikas on esiletõusvalt esindatud tundlikud, tugeva autorikeelega heliloojad: Mingo Rajandi tühistamiskultuuri vaatlev “Werewolves” ja tänavu diktatuuri allutamismehhanisme jälgiv ja uuriv Maria Faust oma nüüdseks Euroopa ühe olulisima preemia – Saksa plaadikriitikute auhinnaga pärjatud albumiga “Marches Rewound & Rewritten”. Mõlemad loojad tajuvad ühiskondlikke protsesse ohtlike muutustena, mis kärbivad vabadusi ja õigusi. Erinevate väärtuste lahkhelide tõttu kõ

Sel aastal on kaks suurt muusikahiidu – Arvo Pärt ja Veljo Tormis – saanud seoses nende ümmarguste tähtpäevadega väärilise tähistuse. Seda enam rõõmustab, kui Tormise loomingut esitavad mitte ainult kutselised muusikud, vaid ka paljud pühendunud harrastajad. Just viimaste vaimustavast ettevõtmisest ongi juttu. Septembri teisel poolel ühines 110 lauljat Tartu viiest kammerkoorist, et anda kaks võimsa energiaga kontserti, esmalt Tartus ja seejärel Tallinnas. Mul oli võimalus ku

Estonian Percussion Group ja Marcel Johannes Kits. Estonia kontserdisaal tervitas Estonian Percussion Groupi ja Marcel Johannes Kitse ühiskontserdi publikut harjumatu neoonsinise valguse, lamamistoolidega lava ääres ning nii suure löökriistade arsenaliga, et tõtt öeldes tekitas kõigi pillide identifitseerimine mulle mõningaid raskusi. Otsustasin lavalähedasi lebotamiskohti igaks juhuks ignoreerida, tuues ohvriks osasaamise löökpillimängu nägemismeelt köitvast visuaalsest külj

Sattusin väikese poisina olema segakoori Heli koorilaagris meeste magamistoas Valgemetsa pioneerilaagris, kui sinna sisenesid vanad koorilauljad, valasid suurest õllepunsust omale vahutava õllesõõmu ja hakkasid nii muuseas laulma Mart Saare “Luule, see ei tule tuulest”. Lähenes Mart Saare 100. sünniaastapäev ja tehti ettevalmistusi üle-eestilisteks ühislaulmisteks. Seal laagris oli külalisena kohal ka Heli asutaja ja dirigent Uno Uiga ning mäletan seda hetke erilisena just se

Opus Klassiku preemiad Arvo Pärdile ja Jüri Reinverele Berliini kontserdimajas jagati 11. ja 12. oktoobril Opus Klassiku preemiaid. Seekordne aasta oli Eestile iseäranis edukas, sest suurimad preemiad läksid kahele eesti heliloojale. Elutööpreemia pälvis tänavu 90. sünnipäeva tähistav Arvo Pärt, aasta helilooja preemia anti üle Jüri Reinverele. Reinvere pälvis preemia oma plaadifirmas Alpha Classics välja antud autoriplaadiga “Ship of Fools”, kus tema orkestriteoseid esitab E

“Tu-bin or not Tu-bin” – nii parafraseeris Mihhail Gerts shakespeare’likult vastuseks Joonas Hellerma küsimusele, kas “praegu on Tubina aeg või ei ole Tubina aeg,” ja jätkas, et: “Tubina aeg on iga aeg. Terve möödunud sajand, alates tema esimesest soololaulust (1925), on olnud kogu aeg “Tubina aeg”. Aga tema muusika ei anna ennast lihtsalt kätte. Kes tahab, leiab oma tee Tubinani, see on meie enda kätes.” Nii leidsin minagi oma tee järjekordse, juba viienda “TubINa” muusikape

Vahel on nõnda, et asjad ei laabu. Kõik kuhjub, tähtajad on kukil ja erilist lootust ei paista.  Kodust lahkumiseni on veel veerand tundi, kuid see aeg on liialt napp, et midagi ette võtta. Just sellisel momendil, ise tühi kui sidrun, leidsin end YouTube’is sihitult klõpsimas. Järjekordne barokkorkester, kolm lauljat ja … miks ei suuda ma seda sulgeda ja toolilt tõusta? Ei, see pole mingi kolmeminutiline klipp, vaid kontsert. Tean täpselt, et hilinen, või õigemini täna enam v

Pärnu rahvusvaheline ooperimuusika festival ehk “PromFest” on ooperimaailmas unikaalne nähtus. Selle programmi kuuluva Klaudia Taevi laulukonkursi peapreemia võimaldab ühel (mõnikord ka mitmel) noorel ooperilauljal pääseda Eesti väikelinnas Pärnus lavale oma unelmate rollis. Selle geniaalse idee ja kogu teostuse taga nii konkursi kui lavastuse osas on “PromFesti” kirglikult pühendunud kunstiline juht Erki Pehk. 2003. aastast alguse saanud traditsioon jõudis tänavu 12. lavastu

Eelarvamus Läksin kontserdile, et kummutada või kinnitada oma eelarvamust. Tuginedes reklaamile oli mul päriselt kahtlus: nii palju suurteoseid ühes pundis ei saa olla hea. Vähem on tavaliselt rohkem.   Andrew Lawrence-King oma “Maailma passiooni“ esiettekandel Nigulistes. FOTO HANNES TEDER / EBBO Mis teosed siis: Piibel kaanest kaaneni, Bachi ja Händeli oratooriumid, laiaulatuslik barokkmuusika valik, neile otsa veel maailma müüdid ja maailma muusika, kliimamuutused, selle o

7. novembril jõudis taas üle viie aasta finaalini populaarne telekonkurss “Klassikatähed”. Eesti Kontsert alustab aga juba kolmandat hooaega noortele suunatud mentorprogrammiga LIFT. Tänavustel “Klassikatähtedel” võistelnud Annabel Soode ja Harald Trass osalesid eelnevalt LIFTis. Sel aastal LIFTi programmis kogemusi saanud Helin Halliku teekond oli vastupidine: ta osales “Klassikatähtedes” 2022. aastal ja jõudis siis LIFTini eelmisel aastal. Järgnevalt jagavad noored muusikud

Märkamatult oleme jõudnud aega, kui meie 1960-ndail alustanud põlvkonnast on saamas ajalugu. Kahjuks pole ei Arvo Pilliroogu ega Helmut Anikot, Marju Kuuti ega Els Himmat, kui tuntumaid nimetada, enam meie hulgas. On alanud nn veteranide “ viisaastak”, kui toonaseid termineid kasutada: Tiit Paulus – 80, siinkirjutaja ja Lembit Saarsalu – 77, Olav Ehala – 75 , Toivo Unt ja Tõnu Naissoo – 74 ja mitmed teisedki siis alustanud on jõudnud nn veterani seisusse, kusjuures tuleb neil

Uusaastalubadusi pole ma kunagi andnud. Mul lihtsalt puudub igasugune usk, et enne aastanumbri muutust antud tõotus peaks kuidagi paremini toimima kui suvalisel ajal vastu võetud otsus. Aga siiski võin tunnistada, et kordki elus on uue aasta hakul antud lubadus mu elu muutnud. FOTO Chrisly Mamedov Kuigi 2024. aasta algul ei lubanud ma endale tegelikult midagi, vaid hoopis sõbrale. Tema unistas graatsiliselt postil keerlemisest. Pole midagi lihtsamat, kui uue aasta puhul kihis