“Jazzkaare” avas 20. aprilli õhtul kontsertetendus “Saja lugu”, alapealkirjaga “Variatsioonid Eesti inimestest”. Selle panid kokku heliliselt Erki Pärnoja ning pildiliselt lavastaja Jaak Prints ja fotograaf Kaupo Kikkas, kirjandusliku raamistiku eest vastutas Laur Kaunissaare. Väga erilisi rolle kandis ansambel koosseisus Joel-Rasmus Remmel, Sander Mölder, Peedu Kass, Kristjan Kallas, Anna Põldvee, Sänni Noormets, Meelis Vind, Johannes Kiik ja Keio Vutt. Kõige erilisemas rollis oli sada “tavalist” eestlast.Noblessneri sadamalinnakus laiutavasse, tühjana pigem kõledasse tehaseangaari oli kogunenud ootusärev seltskond. Ma ei usu, et teati, mida oodata. Kui enam-vähem kindla kavaga kontserdil sõltub nauditavus paljuski esitusest, siis siin oli oluline osa ka kõigel sellel, mis jääb võimalikust kõrvadevahelisest orgasmist väljapoole. Linateoses kuvati sünkroonis muusika ja koos mõtlemapanevate pausidega riburada härdaid elemente. Inimese käejooned leidsid mustrivõrdluse puuokste hargnemisega pilgud pöördusid üles nagu kaamera, mis aupaklikult kaske vaatles.
See oleks võinud olla ülipikk muusikavideo, kui meil ei oleks “EV 100” emotsiooni lisavat laengut. Kuvati Eesti loodust ja inimesi, aeglaselt, nõudlikult. Nägime tervet lugu. Lapsed tulid randa, mõne aja pärast olid neile kasvanud krussis habemed nagu oksarägastik. Kehtib rakupõhine võrdlus – inimene kui tema maa, kõige otsesemas mõttes. Näita mulle oma käsi ja ma räägin sinu saatuse. Raske on öelda, kas see ikka oli saja lugu. Võibolla hoopis tuhande oma, sest läbi nähtud nägemuse kordus aeg.
Ruum oli üsna ajatu, eriti jumalikud olid helid. Kui pildiline pool jäi minu jaoks pisut liiga lihtsaks, sentimentaalseks, siis muusika toimis täpselt nii, et kogu ettekanne oli harmoonias. Eraldi väärib äramärkimist Anna Põldvee ja Sänni Noormetsa laulmine. Kui lugeja tunneb Erki Pärnoja muusikat, suudab ta ette kujutada, milliste sireenidena nende tüdrukute hääled tööstusliku miljööga kaarhallis kõlasid.
Kirjutama peab ka õhtu kõige viimasest imest ehk sellest, kuidas suure hai suuna avanes uks (terve sein, millest allveelaevad merele pääsevad), kust ilmusid koreograafiliselt korrektses paigutuses ja sinimustvalges needsamad sada eestlast, keda meil oli olnud aega häbenematult jälgida. Peab tunnistama, et see võttis pisara silma küll, isegi neil, kes ka pärast suuremaid patte patja ei nuta. See oli õhtu kõige ehedam hetk – kõik see, mis ekraanilt meieni jõudis, ongi päriselt olemas. Teiselpool ekraani on samad inimesed, kelle nägudelt peegelduvad oma aja vaod ja nüüd nad seisavad siin, ikka sama heitlev ja lootusrikas päikeselaik pilgus. Teadmises, et kõigepealt toidab maa meid, aga ta saab kõik tagasi.
Liis Koger
kunstnik
Ootasin Ambrose Akinmusire’i kontserti eriti suure huviga, sest olin kuulnud sama koosseisu ning kava mullu festivalil “North Sea Jazz”. Kuna seal oli rahvast ääretult palju ning saal pisike, leidsin endale koha lava ees põrandal, pooleteise meetri kaugusel trompetistist. Kuigi nii toona kui ka “Jazzkaarel” toimunud kontsert oli suurepärane, sobib Akinmusire’i muusikaga paremini võimalikult väike distants publiku ja esineja vahel, sest see muusika on niivõrd siiras ja valus, pigem vaikselt kõrvalt vaatlev. Bänd mõjus väga ausalt ja puhastavalt. Muusikud ei tulnud midagi tõestama ega “sooritama”, vaid mängisid justkui iseendale. Tõeliselt nauditavad olid Sam Harrise ideerikkad ning klišeevabad klaverisoolod, mis olid harmoonilises ja esteetilises plaanis lähemal pigem Skrjabinile kui sellele, mida jazzansamblilt ootaks. Eriti meeldisid mulle palad “Umteyo”, mille tuumaks on kaks akordi ja trompeti pikalt keriv üks noot, ning “Henya”, mis pakkus huvi eelkõige sellepärast, et olen seda mõne aasta eest analüüsinud. Jõudsin toona järeldusele, et improvisatsioonilistes lõikudes mängivad kvarteti muusikud väga intuitiivselt ning “lahtiste kõrvadega”, toetumata kindlale vormistruktuurile. Nii oli ka “Jazzkaarel” ning see oli üks tänavuse festivali inspireerivamaid elamusi.
Kirke Karja
muusik
Taani duo Bremer/McCoy moodustavad kauni, kandva tooniga kontrabassist Jonathan Bremer ja omanäoliselt klahvpillidele lähenev Morten McCoy. Ansambel, mis on kuuldavasti kodumaal ja kaugemalgi kõrges hinnas, avaldas mulle üsna harva esinevat mõju. Nimelt – kontserdi alguses tundsin vaimustust ja kontserdi lõpus väsimust. Bremer/McCoy minimalismipüüdlustega, kohatiste dub-muusika mõjudega omalooming (liigitatud ka modaalse jazzi alla) mängib kavalalt publiku ootustega. Lihtsakoelised, heakõlalised meloodiad-harmooniad justkui tunglevad mingis suunas, kuid iga kord, kui jazzikogemusega kuulaja on valmis värskeks arenduslikuks võtteks või sofistikeeritud harmooniliseks lahenduseks, suubub muusika meelega lihtsasse akordijärgnevusse ja ülelihtsustatud meloodikasse. Teatud koguses on selline “tants aurukatla ümber” intrigeeriv, kuid kui kontserdi kulgedes kaane alt auru ei pahvatagi, hakkab olukord tüütama. Nii oligi, et alguses Bremer/McCoy “valem” paelus, kontserdi keskel ootasin pikikõrvu midagi uut ja selle lõpuks olin tüdinenud.
Joosep Sang
Laura Mvula tuli lavale nagu tulnukas, tuues endaga helisid teistest dimensioonidest. Ta on selle tõestus, kuidas väike keha võib endas kanda ilmatusuurt jõudu; see vägi levis tema häälega. Saalis istus esiti üsna jahe, pigem sissepoole pööratud publik, kuid tsirkusetrikoos artistil õnnestus põhjamaine kargus kihthaaval eemaldada ja panna publik kaasa elama, esiti naeruga, pärast juba seistes ja tantsusammude saatel kõlava aplausiga.
Laura Mvula esitas paremiku oma repertuaarist, olles väga iseseisev ja iseteadev, samas oma eeskujude Nina Simone’i ja Lizz Wrighti mõju all. Mvula lavaline vägi seisneb tema väga vahetus olekus laval ja omapärases andes. Ta kirjutab laule isiklikust elust ja maailmavaatest, sisendades endale ja teistele, et parema otsimine peaks olema veres. See on ka tema laulude eesmärk. Kui kellelegi pole laulda, siis kuu poole ikka saab, isegi kui pilved on ees. Sest pilved teevad öötaeva heledamaks. Ei oska öelda, mis nipiga Mvula oma kogemusi nõnda avatult jagab, aga on kindel, et see õnnestus tal täielikult.
Liis Koger
Trondheim Voices haaras puhtuse, detailsuse ja tugeva kontseptsiooniga. Nii vokaalne esteetika ja kõlapilt kui ka kontserdi dramaturgia, liikumine ja kostüümid olid lõpuni arendatud. Ebamaisteks olenditeks kehastunud viis naist, kes sosistasid, kõnelesid, hõikusid ja laulsid ülemlaulu mingis inimkonnale tundmatus keeles, viisid kirurgi täpsusega läbi mingit väga tähtsat ja püha toimingut, kus publik jäeti ringist väljapoole justkui salakuulaja rolli. Pikkamööda kulgev muusika, mis oma peenekoelises struktuuris sisaldas ilmselt omajagu vabadust, oli vaid keel, leppemärkide süsteem, mille abil toiminguid läbi viidi. Puhtad ja küpsed hääled moodustasid põnevaid akustilisi ruume, viies kuulajad kord koobaste võlvkäikudesse, kord katedraali või linnurikkasse võlumetsa. Helimaailmade tekkele aitasid kaasa ümber publiku paigutatud kõlarid. Võlus naiste kõrk, uhke olek, täielik süüvimine oma tegevusse ja üksmeel, millega ülesannet täideti. Kõik kokku mõjus korraga nii ürgselt kui ka väga moodsalt.
Mingo Rajandi
muusik
Kristjan Randalu trio kontsert oli kindlasti huvitav ja sisaldas lausa geniaalselt mõjuvaid hetki, sealhulgas kitarrist Ben Monderi osalusel. Osa paladest toimis ka igati terviklikult. Randalu kompositsioonid ei pääsenud aga täielikult mõjule ansambliliikmete rollides ja muusikatunnetuses valitsenud teatud vastuolu tõttu. Randalu tugevalt pingul sisemise “vedruga” täppispianism tekitas kõrg-gravitatiivse polaarsuse, mida peenete värvide poolest hinnatud Soome trummar Markku Ounaskari ja justkui omas maailmas, tagasihoidlikul moel ja rubato’likult kitarri sõrmitsev Monder ei suutnud alati piisavalt tasakaalustada. Randalu kandis põhifaktuure, kaasmuusikud hõljusid kusagil eemal, sidus tervik ei tahtnud hästi moodustuda. “Jazzkaarel” kuuldud kavas oli mitmeid kohti, mis eeldanuks jõulisemat-energilisemat, üksteist toetavamat kulgu.
Sander Udikas
muusik
Sons of Kemet on lahe vaheldus traditsioonilisematele koosseisudele, kus osaleb mõni harmooniapill ja (kontra)bass. Kaks trummarit, tuuba ning saksofon – ka sellise instrumentatsiooniga on võimalik luua nii palju ootamatuid, uusi värve. Kõik ansambli palad olid elavad ja köitvad, kuid omavahel väga sarnased. Enamikku lugudest iseloomustasid korduvad šamanistlikud gruuvid, minoorse pentatoonika või früügia laadi domineerimine, “räpane” sound, väga täpselt sünkroonis trummipartiid ning brutaalne energia. Ansambli ninamees, saksofonist Shabaka Hutchings ning tuubamängija Theon Cross mõjusid värskelt ning põnevalt. Improviseerivaid tuubamängijaid või saksofoniste, kes suudaks oma mänguga pakkuda midagi sellist, mida keegi juba teinud pole, ei kuule just liiga sageli. Hutchingsi puhul on sümpaatne ka see, et ta on jõuliselt propageerinud muusikaharidust ning rõhutanud näiteks noodistlugemise oskuse olulisust. Kuid kunstnikuna ei tee ta õnneks kunagi asju “nii, nagu peab”.
Kirke Karja
muusik
Nik Bärtsch on hea näide suurest muusikust, kes suudab anda lummava kontserdi ka siis, kui pool bändi kohale ei jõua. Elektrikatkestus Amsterdamis tingis, et Tallinnas oli nelja muusiku asemel laval kaks. Kuna ma polnud Bärtschi kontserdil käinud, läksin kohale igasuguste ootusteta. Tundsin, et pean minema. Elamus oli nii võimas, et seda on isegi keeruline kontserdielamuseks nimetada. Milline helivärvide gamma! Bärtsch istus klaveri taga nagu tõeline guru, m e i s t e r. Tema muusikaga veedetud pühapäeva pärastlõuna oli rännak – meditatsioon, kus oli olemas kõik ja täiuslik “mitte midagi”.
Bärtschi muusika on üles ehitatud minimalismivõtetele, kus on algmaterjaliks korduv, ajas muutuv ja arenev motiiv. Tal on kadestamisväärne oskus luua kuulajas mõtlemisvaba olemise seisund, kasutades klaveri kui “kõigi võimaluste maa” võimalusi, prepareeritult ja prepareerimata, klahvidel ja keeltel. Muusikalised arendused on pikad ja põhjalikud, mitte kunagi juhuslikud ega lahmivad. Küll aga üllatavad. Paaril korral tekkis tunne, et nüüd “lendab katus ära”, aga täpselt murdsekund enne kaost oli kõik jälle kontrolli all. Need hetked panid mõtlema elusituatsioonidele, kus ahvatlused püüavad teelt kõrvale meelitada ja vähestel õnnestub omal rajal püsida. Eriti hästi peegeldas seda trummar Nicholas Stockeri oskus kasutada võimast instrumentaariumi, mille kese oli suur trumm (minu jaoks “ahvatluste” sümbol). Selle heli ja vibratsioon oli magus ja oi kuidas oleks tahtnud seda uuesti kuulda. Aga ei, ainult paar korda kontserdi jooksul ja nii diskreetselt, et magus igatsus jäi tükiks ajaks hinge närima. Loodan selliste muusikutega taas kohtuda, nii elus kui ka laval.
Ivi Rausi-Haavasalu
laulja
Liiga tugeva ja plekiseks kiskuva saaliheliga Bill Evansi ansambel ilmutas kogemust kava koostamisel. Kõrgendatud rutiiniriskiga Ameerika elektrijazzi kohta pakuti piisavalt mitmekülgselt arenevat ja varjunditerohket esitust. Muusikalisi ideid testiti ehk ka veidi vabamalt kui mõnel suurema tähelepanuga esinemisel. Selline avantüürijulgus ja vabam katsetuslikkus loob jazzi puhul eriti hinnatava ja nauditava elevuse ning annab sageli häid tulemusi. Muusikud ei kõhelnud proovida ka mängutehniliselt viimasel piiril olevaid meloodialiikumisi. Rootslasest kitarrist Ulf Wakenius kaldus seda küll kuritarvitama, tema soolod meenutasid kohati mehaanilis-tehnilisi etüüde. Katsetati uut ja ootamatut. Nii näiteks tõmbas legendaarne Dennis Chambers enda esimeses, kavala polümeetrikaga trummisoolos ostinaatset käiku mängival saksofonistist ansamblijuhil vaiba alt nii, et too enam sel hetkel püsti ei saanudki. Lõbus! Bill Evansi värske ja julge mäng kinnitas tema kui vanema põlvkonna ühe võimsama jazzsaksofoni hiiu staatust.
Sander Udikas
Olin Estonian Dream Big Bandi esimesel kontserdil, kus astus erikülalisena üles Ameerika tenorsaksofonist Frank Foster. Kaks kümnendit hiljem toimunud sünnipäevakontserdil olid pearollis taas sama pilli mängijad – Raul Sööt (küll eelkõige helilooja-arranžeerija ja dirigendi rollis) ning soomlane Manuel Dunkel. Selle artikli ilmumise ajaks on toimunud ka EDBB teine sünnipäevakontsert maailmakuulsa Bob Mintzeri soleerimisel, taas tenorsaksofonil.
Tenorsaks on jazzi üks olulisemaid pille, kuid 20 aasta jooksul on meie esibigbänd teinud koostööd ka paljude teiste instrumentide mängijate, lauljate ja lauluansamblitega ning käinud läbi ootuspärase arengutee, muutudes avara stiilipaleti ja rakendusreviiriga kaasaegseks jazzorkestriks. Raul Sööt esitles omaloomingut mitmest perioodist; seda iseloomustab detailirikkus tämbrites, rütmikas, arranžeerimisvõtetes ja palade vormilises ülesehituses. Vokaalsolistid Elina Hokkanen ja Liisi Koikson pakkusid head vaheldust ning sisukaid soolosid esitasid nii orkestrandid kui ka külaline Soomest.
Joosep Sang