Ma ei mäleta, millal või mis põhjusel ma Märt-Matisega tutvusin. See juhtus millalgi nullindate keskel, kui olin ametis kirjanike liidus ning tema tegutses samal ajal Olav Ehala kõrval heliloojate liidus. Täpset tutvumismomenti ega -kohta ei suuda meenutada, esimene selge mälestus temast on mul seoses ühe loomeliitude ja Eestimaa looduse fondi korraldatud keskkonnateemalise aktsiooniga, “Teeme ära” laadis ettevõtmisega – seda muide paar aastat enne nimetatud talguid –, mille käigus käisime koristamas Paljassaare poolsaart. Ent oluliste sõpruste puhul vist polegi esmatähtis see, mis ja kus aset leidis, vaid et see ülepea on juhtunud, teoks saanud. Tähtis pole aeg, vaid mõju ajas. Vestlused Märt-Matisega on alati sellised, mis tunduvat ainult andvat. Isegi aeg ei tundu tema seltsis kuluvat, vaid kummalisel moel juurde kasvavat – see tunne valdab vist inimest siis, kui ta võbelev vaim täitub uute mõtete, ideede, seoste ja nüanssidega. Kui võtta need paarteistkümmend aastat, mil olen Lillega suhelnud ning jälgida mu muusikamaitse ja lugemuse mitmekülgsemaks muutumist sel ajajärgul, poleks sugugi raske panna mitmes kohas näppu Märt-Matise otsesele mõjule.
Nagu sa tead, on mu suhe klassikalise muusikaga – ja eriti sellega, mida on tehtud XX sajandil – üsna pinnapealne. Üht-teist olengi sinult teada saanud. Keegi pole näiteks mulle Arvo Pärdist nii huvitavalt rääkinud kui sina. Kui vestlesime kunagi filmidest, siis tänu sulle sain teada, et selle ägeda kolmel noodil põhineva klaveripala Stanley Kubricku filmis “Silmad pärani kinni”on kirjutanud György Ligeti, pärast mida kuulasin tervet “Musica ricercatat”. Samuti oled korduvalt rääkinud John Cage’i kuulsast palast “4′ 33″” jne. Siit ka küsimus: sulle on vist oluline muusika suhe vaikusega. Alari Allik kirjutab su plaadi “Jooned vaikuses” kaassõnas, et su muusikas täidab ruumi “käega kombatavalt füüsiline, kohati isegi lärmakas vaikus”. Nojah, näiteks su “Meenutuse” lõpp püsib ühel madalal tšello mängitud noodil, mis mõjub peaaegu vaikusena või vaikuse sissejuhatusena. Samuti on juba mainitud “Musica ricercata” teises tsüklis oluline vaikus, pausid üksikute helide vahel. Äkki kirjeldadki algatuseks, kuidas muusika ja vaikus sinu jaoks seostuvad, üksteisest välja või üksteisesse kasvavad?
Vaikus on kindlasti mulle ääretult oluline, aga mulle tundub, et sellest rääkimine on mõnevõrra paradoksaalne – vaikuse üle võiks pikalt ja laialt arutleda, aga sedasi tehes töötaksin iseendale justkui vastu. Tooksin välja kolm aspekti, mis tunduvad mulle selle teema juures praegu kõige olulisemad. Esiteks arvan, et kitsamas plaanis eeldab igasugune loometegevus kõikides kunstivaldkondades vähemalt hetkelist vaikust enne pihtahakkamist. See on nagu puhas laud või tühi paber või valge lõuend. Teisalt – vaikusest võib mõelda kui potentsiaalide maailmast, mille vaimusilmas esilemanamine on vältimatu selleks, et midagi lõpuks aktualiseerida. Mulle tundub, et kunstiteos ongi tihtipeale otsekui jäämäe tipp, see on osa millestki palju suuremast, kirevamast ja hoomamatust – teisisõnu kõik see, mida me otseselt antud teoses ei koge, aga mis on teose olemasoluga lahutamatult seotud. Kolmas aspekt puudutab juba kuulmist ja muusikat. Meid ümbritsevas maailmas, mis koosneb erinevatest akustilistest keskkondadest, tasub muusika loojana kultiveerida sisemist vaikust – selleks et hoida kõrvad lahti, avastada ja üllatuda, hämmastuda ja inspiratsiooni saada. See puudutab ühtviisi nii kontserdisaali kui ka linnatänavat; nii metsa kui ka turuplatsi.
Astume sammu vaikusest edasi. Juba mainitud plaadi “Jooned vaikuses” vahelehel kirjutab Virge Joamets, et sinu muusikasse süvenedes tuleb ühe esimese sõnana keelele “poeetilisus”. Kuulates su muusikat, taban siin-seal helisid, mis meenutavad pigem loodushääli (tuult, linde jne) kui noote. St aeg-ajalt tundub su muusika poeetilisus onomatopoeetiline. Mäletan ka, kuidas panid oma ooperi “Indiate uurimine” teises vaatuses koori laulmise asemel sosistama. See kõik vist viitab tõsiasjale, et sinu jaoks on muusika midagi rohkemat kui need helid, mis ühenduvad selgelt meloodiateks?
Siin sa puudutasid üht kaasaegse heliloomingu võtmeküsimust – midagi, millele on vastust otsitud ja erineval viisil vastuseid pakutud juba modernismi sünnist alates ning mis kehastub küsimuses: mis on õieti heli?; või veel täpsemalt: mis on see diskreetne akustiline ühik, mida omavahel kombineerides kujundame me midagi esteetiliselt tähenduslikku? Juba tükk aega tagasi hakati käsitlema sellise algühikuna paljut seda, mida liigitati varem pigem mõiste “müra” alla. Tänapäeval on kõiksugu sahinad ja kahinad, kriiksud ja krääksud saanud samaviisi mõttekateks töövahenditeks kui puhtalt klassikaline helikõrguslik heli. Dissonantsi emantsipatsioonile on järgnenud miski, mida võiks veidi kohmakal viisil kirjeldada kui mittekõrguslike helide emantsipatsiooni.
Meie koostööd tähistab kolm lavateost, kaks neist – “Indiate uurimine” 2009. aastal ja “Tulleminek” 2017. aastal – on ooperid. Miks sa ülepea ooperižanri vastu huvi hakkasid tundma ning kuidas see huvi on aastate jooksul muutunud?
Eks ooper on heliloojale üks suuremaid mõeldavaid väljakutseid. See on žanr, mille alla annab koondada nii palju erinevaid kunstivaldkondi, eriti tänapäeval, kui kunsti piiride laienemine ja tehnoloogia areng on kasutatavat paletti dramaatiliselt laiendanud. Muusikas on minu jaoks üks olulisemaid kategooriaid polüfoonia. Kitsamas muusikalises tähenduses on see erinevate lineaarsete kihistuste suhestamise tehnika, abstraktsemas tähenduses aga võib seda mõista nii, et hulk eri tasandeid ja pealtnäha isegi vastukäivaid elemente on asetatud üksteisega samaaegsesse suhtesse. Ses mõttes on ooper vähemalt potentsiaalses plaanis polüfooniakunsti ülimaid vorme.
Teisalt on mind juba lapsest peale paelunud see kitsamas mõttes “ooperlikkus”, nii nagu me seda sõna üldiselt intuitiivselt mõistame – selline üsna äärmuseni viidud tinglikkus ning dramaatilisus ning sinna juurde käiv spetsiifiline vokaaltehnika. Lihtsalt öeldes – ooper on üks võimsamaid asju, mida üldse kogeda ning heliloojale on see alati omaette teetähis nii enda kui teiste autorite loomingus. Eks minu puhul mängib vist omajagu rolli ka see, et mind on kogu aeg paelunud muusika aktiivne suhe teiste kunstidega. Eriti noorena tajusin üsna teravalt, et puhas muusika jääb mulle võibolla natuke kitsaks – vajan sellele lisaks teisi kunstilisi väljendusviise. See oli vist ka üks olulisemaid põhjusi, miks minust interpreeti ei saanud, ehkki ma töötasin selles suunas päris pikalt ja järjekindlalt, nii et saavutasin pianistina juba ka täiesti arvestatava taseme. Aga jah, ooper on väga hea võimalus viia ellu abstraktsemaid ja kontseptuaalsemaid ideid; ideid, mis kätkevad endas nii erinevaid kunstivaldkondi kui ka laiemas plaanis kunsti, elu ja filosoofiat.
Mõnikord ikka küsitakse loomingulistelt inimestelt, et milline nende teos on neile kõige südamelähedasem. Sageli on selleks ajaliselt kõige lähem teos. Kuidas on lood sinuga? Või tuleks äkki su loomingut käsitleda mitte teose-, vaid teemakeskselt, st on teemasid, mille juurde tunned vajadust ikka aeg-ajalt tagasi pöörduda?
See on küll raske küsimus – nagu peaks otsustama, et milline laps on sulle kõige armsam. Eks nad kõik ole armsad, viimasega on see suhe lihtsalt kõige värskem ja seetõttu ka vahest intensiivsem. Kaugematega, kes elavad juba oma elu, aga distantseeritum.
Temaatilisusega on nii, et kuigi ma üritan endale pidevalt uusi väljakutseid esitada – seda nii kunstilis-poeetiliste lähtekohtade mõttes kui ka muusika sisulises ja vormilises teostamises –, siis kindlasti leiab omajagu teemasid, mis ikka ja jälle tagasi tulevad. Kui ooperitele mõelda, siis avastasin just hiljuti endalegi üllatuseks, et mu kõige esimene ooper “Kurb rõõm” oli armastusest. Järgmised kaks aga vägivallast ja sõjast. Ehk siis selle koha pealt ma vist eriti originaalne pole, et ka mind on muu hulgas paelunud need kõige suuremad mõeldavad teemad.
Mõeldes korduvatele teemadele või suundadele su muusikas, siis kuidas näed kõlapildi ja sõnumi vahekorda muusikateoses? Mil moel ja määral peaks sõnum kõlapilti võimendama, või kas üldse peaks? Või on pigem nii, et kõlapildi mõtestamine peaks algama sõnumist (mis ju sageli annab endast aimu juba teose pealkirjas)?
Ma olen kunstis vist üha rohkem abstraktse kunstikeele usku. Ma hästi ei usu kunsti, mis vahendab väga otseselt või üks-üheselt mingit konkreetset sõnumit. See on rohkem ideoloogiliselt angažeeritud kunsti pärusmaa. Samas on head kunstiteosed kahtlemata tihtipeale laetud mingitest eetilistest arusaamadest, soovist väljendada autorile olulisi veendumusi. Aga head kunstiteost iseloomustab minu arust rohkete tõlgenduste võimalus ja nii ei pruugi isegi autor lõpuni aru saada, mis sõnumit tema teos edastada võib või saab. Ja on täiesti võimalik, et teost mõistetakse autorile lausa risti vastupidiselt või autori perspektiivist täiesti imelikus suunas. Muusikale ongi see vist eriti omane, kuivõrd muusika on oma iseloomult oluliselt abstraktsem ja vähem representatiivne kui näiteks kujutav kunst või kirjandus, kus abstraktsus on üks võimalik esteetiline valik, mitte aga oluline sisemine kvaliteet.
Mainisid muusika aktiivset suhet teiste kunstivaldkondadega, tuleksin selle juurde korraks tagasi. On teada, et sulle meeldib kirjutada muusikat filmidele. Siin vist oskan kõigepealt mainida Priit Tenderi animafilme. Mis sind filmimuusika kirjutamise juures köidab?
Lisaks filmidele olen teinud muusikat ka teatrile, tantsuetendustele, näitustele ... Arvan, et dialoog teiste kunstivormidega ja teiste valdkondade loomeinimestega on mulle olnud kogu aeg äärmiselt nauditav ja lausa vajalik, et viia ellu mulle hingelähedast loome-esteetikat, minu nägemust muusikast ja selle võimalustest. Sedalaadi koostööd kuuluvad mu meelest kõige sügavamate võimalike suhtlusvormide hulka. Selline suhtlemine toimus meil näiteks “Indiate uurimises”: sina räägid kirjanduse kaudu, mina vastan muusikaga, Priit sekundeerib filmiga, Mart Koldits omakorda arendab teemat edasi teatri keeles. Võibolla sellepärast ongi mulle mu ooperiprojektid väga meeldinud ja mind innustanud – see on üks parimaid viise ehitada kunstidevahelist dialoogi.
Sinu suhe popmuusikasse on suhteliselt ettevaatlik. Või eksin? Milline võiks olla pop- või rokklugu, et ta ärataks sinus huvi?
Eks ma olen pop- või rokkmuusikat mingil perioodil üksjagu kuulanud, aga nüüd on see mulle natuke kaugemaks jäänud. Võibolla on üks oluline põhjus asjaolus, et muusikaliselt annab see mu jaoks end natuke liiga lihtsalt kätte. Mulle meeldivad muusikas üldiselt keerulisemad ja mitmetasandilisemad struktuurid. On mingid teosed, mida ma olen kuulanud juba aastakümneid, näiteks Bachi “Matteuse passiooni” avakoor ja lõpukoor. Seal toimub ühekorraga nii palju – gregooriuse koraalist ja renessansiaja polüfooniavõtetest barokiaegsete tantsurütmide ja dramaatiliste afektideni. See kehastab minu jaoks täiuslikku muusikateost – nii palju tasandeid on korraga täiuslikus kooskõlas. Avastan sealt iga kord kuulates mingeid uusi nüansse. Mulle tundub, et pop- ja rokkmuusika reeglina sellist eesmärki endale ei sea, see on pigem suunatud “hajameelsele kuulajale”, kui kasutada Walter Benjamini mõistet, mitte minusugusele süvastruktuuride imetlejale. Ma ei otsi muusikast reeglina meelelahutust. Ja üheselt kommertsiaalne suunitlus häirib mind ükskõik millise kunstivaldkonna puhul.
Aga kui rääkida lemmikutest – rokkmuusika poolelt meeldivad mulle kõige rohkem 1970. aastate eksperimentaalsed suunad – näiteks varane Pink Floyd, Eestis kindlasti varane Gunnar Graps. Aga kuulan ka aeg-ajalt jazzi. Muide, valdkond, mis mind väljaspool süvamuusikat vist kõige rohkem on huvitanud, on pärimusmuusika.
Loe edasi Muusikast 12/2017