Aasta esimestel kuudel osutusid kooride tegevuses eriti populaarseks heliloojate autorikontserdid. Muu hulgas jätkus Eesti Kontserdi sari “Autoriportreed”, mis keskendus sügisega võrreldes rohkem puhtale koorimuusikale. Peatun neljal kontserdil, millest kolm olid eesti heliloojate autorikontserdid, neist omakorda kaks olid pühendatud eesti luuletajatele. Veebruarikuu paiku suunatakse inimest ikka mõnda aega kodumaisemalt mõtlema ja uurima, millest koosneb see pinnas, millest ta on välja kasvanud ja kuivõrd selle koostisosad temas edasi elavad.
17. jaanuaril oli niisiis Kultuurikatlas kolmas kontsert Eesti Kontserdi “Autoriportreede” sarjast, et panna punkt Mirjam Tally heliloojaresidentuurile EK juures. Keskendutud oli nii tema a cappella kui elektroonikaga kooriloomingule aastaist 2009–2016, selle kandis ette Collegium Musicale Endrik Üksvärava juhatusel. Teoste vahel luges laulutekste EMTA lavakunstikooli üliõpilane Teele Pärn, värske Panso preemia laureaat, kes ka varem Collegiumiga koostööd teinud. Mõnedes lugudes kasutatud eksootilisi rahvapille mängisid koori liikmed.
Mirjam Tally peab oma muusikas oluliseks muu hulgas vabalt voolavust, paljusid tema teoseid kannab merelaine kujund, mis loob oma liikumisega eripärase rütmilisuse. Ka kõnealune kontsert oli kui üks voolamine, kus mõttepausideks ja järgmisse teksti süvenemiseks oli kaasatud sümpaatne ja diskreetne lugeja. Kontserdi teemastiku ühendaja oli samuti meri; Gotlandi taevas ja maa tundus olevat sama hall nagu siin, aga saar on juba iseenesest rohkem ettearvamatu mere vallas.
Ümbritsevat loodust visualiseerib Tally igatahes hästi, olgu siis tegu elektrooniliste kõlade, eelsalvestatud keskkonnahelide või koorihäältega. Kohe esimeses loos “Your Shadow” kerkisid silme ette rasked merelained, igaühel oma kulminatsioon, kui ta jõuab kiviklibusele rannale, ja hääbumine, kui ta vajub kive kaasa tõmmates tagasi. Kontserdi lõpus sai kuulda ka sama loo eestikeelset versiooni (mida oli esitletud eelmise aasta Tallinn Music Weekil), teksti käsitlus ja värvimine tundus selles variandis tegelikult mõjuvama ja orgaanilisemana. Vahepeal esitati mõned a cappella laulud, näiteks “Tuleta meelde armastust”, mis on koori tellitud eestikeelne variant varasemast loost “Call Love to Mind”. Siin jäi hoogne voolamine seisma ja lugu ise pisut staatiliseks. Umbes sel ajal hakkas tekkima ka kerge igavus, lood kiskusid nii harmooniate, motiivistiku kui efektide osas ühetaoliseks ja tekkis seos ka leige publikuhuviga (kui laval on rohkem inimesi kui saalis, on ju alati piinlik, ole sa kummal pool tahes). Nii “kitsas” kava kutsubki kohale ainult n-ö omainimesi, tähelepanu oli pigem esitajal kui heliloojal, kuigi reklaamitud oli teistpidi.
Kontserdi kaalukaim teos oli “Land of Tree Worshippers”, Eesti Filharmoonia Kammerkoori tellitud ja ka samas kohas esitatud laul. Selle kompositsiooni kõik osad toetasid üksteist väga hästi, nii fonogramm kui lauljate mängitud pillid, eriti kõrivoolik (whirly tube), mis tekitab erilise tuulevilina – voolikut aeglaselt keerutades tekib üks madalam toon ja kiiremini keerutades teine kõrgem, kusjuures üleminekut ühelt teisele väga täpselt kontrollida ei saa, tekitades kohati heli murdumise või joodeldamise efekti.
20. jaanuaril esitleti Metodisti kirikus Grappa muusikakirjastuse all oleva Aurora plaadimärgi väljalaset Henrik Ødegaardi muusikaga, kus esinesid Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja ja Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel ning löökpillimängijad Madis Metsamart ja Vambola Krigul. Kontsert kulges kõrgendatud tähelepanu all juba tänu helilooja kohalviibimisele, kuid sündmus oli see tegelikult ikka sisulise kaalukuse tõttu. Ødegaardi kõlamaailm on midagi täiesti erakordset. Ta võtab algmaterjali, olgu see kas omapärase meetrumi ja tonaalsusega rahvamuusika või gregooriuse koraal (mida ta ise peab samamoodi etnomuusikaks, kuna seegi on ju tõeline rahvalooming) ja ümbritseb selle enda isikupärase, abstraktse, vaba tonaalsusega helikeelega. Neil kontrastsetel põhielementidel on mõlemal oma arengujoonis ja nad peaksid justnagu teineteisele vastanduma. Kuid kuna uue materjali ülesanne on vana kommenteerida ja kaasajale lähemale tuua ning ta on seega oma inspiratsiooniallikaga lahutamatult seotud, tekib täiuslik tervik, millest ei saa ühtegi elementi enam eemaldada. Ka helilooja ja esitajate vahel näis valitsevat üksteisemõistmine – Ødegaard ja Tulve on käinud samas, Pariisi konservatooriumi kuulsas Louis-Marie Vigne’i gregoriaaniklassis, Üleoja on aga omakorda olnud pikka aega Vox Clamantise liige. Dirigendid pidasid kontserdieelses arutelus oluliseks just seda, et see vana allikas, gregooriuse koraal, mis kannab inimesi jätkuvalt puudutavat sõnumit ja mille keelt ei enamik inimesi ega isegi muusikuid ei valda, on asetatud uue helikeele keskkonda või kommentaariumisse, mis teeb ta tänapäeva kuulajale mõistetavaks.
Kontserdi alguse poole sai kuulda mõnda osa heliloojal praegu töös olevast tsüklist “Cantus”, kus ta on gregoriaani viise eri moodi harmoniseerinud, kas siis vana ja uue kontrasti printsiibil või algmeloodiat nüüdisharmooniaga sobitades; kohati kõlas eri materjal samaaegselt erinevates meetrumites ja laadides isegi schola cantorum’i grupi sees. Siin näitas Vox maailmataset, eriti nauditavad oli autentne hele tämber ja lahtised vokaalid kõrgema häälerühma kõlas (parim kooslus Sander Pehk, Taniel Kirikal, Sakarias Leppik).
Plaadi nimiteoses “Te lucis ante terminum” osalesid koos ansambli ja meeskooriga ka löökpillid. Katoliku õhtupalvus on täielikult originaalmeloodiate ja tekstidega välja kirjutatud, muusikaliselt kommenteeritud ja dramatiseeritud. Esituses oli vaja kaht dirigenti, kuna liturgiat laulev ansambel asus koorist ja löökpillidest pisut eemal. Koori kanda olid nüüdisaegse helikeelega palved ja antifoonitekstid. Löökpillide partii oli väga efektne, alates algusprotsessioonist läbi ostinaatsemate osade kuni lausa tekstirütmide edasiandmiseni. See peaaegu et liturgiline draama raputas tõepoolest läbi, aga olulisim tundus olevat tegelikult see, et iidsete aegade vaimsuse taha ei poetud kehva tehnilist taset peitma, vaid kõik esitajad olid suurepärases vormis ja ära teinud suure töö nii enda kui materjaliga.
24. veebruari pärastlõunal said vastavalt meelestatud inimesed otse paraadilt koguneda Kultuurikatlasse kuulama Pärt Uusbergi autorikontserti “Unenäo talu” Rahvusmeeskoori esituses ja helilooja dirigeerimisel, kus vahetekste luges näitleja ja lavastaja Uku Uusberg. Kontserdi ülesehituses oli sarnaseid võtteid Tally autoriõhtuga – vaheaplauside asemel olid mõttepausideks ning eelmise helistiku unustamiseks Uku Uusbergi miniloengud kasutatud kirjanikest Karl Ristikivist, Juhan Liivist ja Ernst Ennost, selgitades ühtlasi, miks oli helilooja välja valinud just need tekstid. Sujuvust lisasid ka klarnetiga hääleandmised koori seest ja muidugi on helilooja ja dirigendi kombinatsioon ühes isikus ideaalne õige meeleolu loomiseks.
Pärt Uusbergile on heliloomingus tekst ülioluline, ta kirjutab selle muusikasse retsiteerivalt, et midagi poleks ebavajalikult tükeldatud ega läheks kaotsi, isegi nõnda, et kujutaksin ette nende laulude seadeid ühele lauljale ja instrumentaalansamblile või hoopis bändile.
Kontsert algas vaimuliku rahvalaulu “Ma laulan suust ja südamest” seadega parimas Kreegi vaimus – tenorisoolod olid lauldud ideaalse, säärasele rahvalaulule vajaliku kantileeniga, millest korralikult solfedžeerival koorilauljal tihtipeale puudu jääb (muidugi nii näiteks Sander Pehki kui Kuldar Schütsi on viimasel ajal nähtud Vox Clamantise ridades, sealt ka vastav trenn).
Meeldejäävaid hetki pakkus veel kontserdi nimilugu, mis on teine osa esiettekandele tulnud tsüklist “Ernst Enno avarused ...”, ka siin sai kuulda ilusat tenori soologruppi. Kontserdi lõpetas vaimuliku rahvaviisi “Nätse, Jeesus, mina tule” seade koorile ja klarnetile ning neis sõnades oleks justkui kõlanud Juhan Liivi vaheloengus mainitud surmaeelsed helged mõtted.
Lühendatud kujul sobiks selline kava ideaalselt koolikontserdiks, näiteks gümnaasiumiõpilaste eesti kirjanduse programmi rikastama, olles ühtaegu nii hariv kui klassikaliselt ilus, näitlikustades vanade luuletuste taas ellu ärkamist uues muusikas!
3. märtsil oli Kultuurikatla katelde saal liigendatud aga hoopis teistmoodi. Viiel järjestikusel õhtul sai näha Rasmus Puuri muusikaga kontsertetendust “Kord annan end päriselt ära” (lavastaja Priit Võigemast, kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Priidu Adlas). Esinesid rahvusooper Estonia noormeestekoor Hirvo Surva ning neidudekoorid Kammerhääled ja Sireen Ingrid Roose juhatusel. Ka see noor helilooja oli kasutanud ainult eesti luuletajaid, enamasti nende nooruses kirjutatud tekste. Puur pidaski oluliseks seda, et noorte väljendatud mõtteid edastaksid teised noored – lavastuse tööpealkiri oli “Noore mehe mõtted”. Intervjuudes rääkisid Puur ja Võigemast rohkem isiklikest kogemustest, ent mulle tundus etenduse ära vaadanuna raskus lasuvat pigem noorte naiste peal – nemad kandsid lugu põhiliselt edasi, näisid elutargemad ja kujutasid juba üsna täiskasvanuelu alguses ette, kuidas elu lõpp välja näeb (ja nad ka kõlasid korralikumalt ja kontrollitumalt). Ka kostüümide osas oli tegeldud vaid naistega. Selles osas kiitus ühele NO-teatri lavastusjuhtidest Kairi Mändlale, kes oli aidanud igal neiul leida tema isiksusega sobiva valge piduriide, millega siis “pruudina” “päris” ellu astuda.
Lavastaja oli koos heliloojaga teinud ära suure töö, et luuletused seada sellisesse järjestusse, mis räägiks ühte, alguse ja lõpuga lugu, et tekiks üldse lavastus. Esialgu, kui poisid ja tüdrukud üksteist ei tunne, on loomulikult vastandus. Poiss astub sammu edasi, tüdruk vastab irooniaga. Poiss läheb sellega kaasa, tüdrukul hakkab hirm. Edasi hakkab liginema päriselu, naine näitab valmidust pühenduda, mees lubab jällegi kodu kaitsta. Naiskoorilauluga Viivi Luige fantastilisele luuletusele “Paljudel pole ...” saadakse järsku täiskasvanuks, mille üüratule pingele mees ei pea vastu. Ta tahab end välja elada, ent naine juba tajub aja pöördumatut kulgu (Kristiina Ehina tekst). Seda ei suuda noor mees endale veel teadvustada ja põgeneb, õnnetult või vihaselt või naerdes või kõike korraga. Kuni naine eluraskusi kandma õpib, tuleb mees end analüüsinuna ja oma olemust selgitades tagasi (Veiko Tubina “Oma koore all oleme haprad”). Seejärel tuleb leppimine, naine astub viimase sammu vastu, mõistes tegelikult sama hästi kauguseigatsust (Viivi Luige “Mis oleks, kui ...?” – lugu, mis kõlab aeg-ajalt peas veel kuid hiljem). Refräänina ja lõpus veel kord kõlanud “Mina usun armastust” Anna Haava tekstile tõestas, et armastus, andestus ja ühendkoor lõpuks tõesti võidab ja elust aitab läbi usk kooskäimise võimalikkusesse, vaatamata erinevustele ja lahknevustele.
