Kevin Kenneriga.
Lauri Väinmaa on üle kolme aastakümne olnud Eesti muusikaelu pianistliku tiiva üks juhtfiguure. Bruno Luki õpilasena tõusis ta avalikkuse teadvusse võitudega vabariiklikul ja vabariikidevahelisel pianistide konkursil 1980. aastal. Hiljem lõpetas ta Moskva Riikliku Konservatooriumi ja täiendas ennast Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias. 1980ndate aastate keskpaigast alates on ta pälvinud tähelepanu pianistina, ka suurte kontserdisarjadega, nagu kõigi Beethoveni sonaatide ettekanne ühel hooajal (pärast sellist ettevõtmist pole inimene enam endine). Ta on 1998. aastal alguse saanud rahvusvahelise festivali “Klaver” kunstiline juht ja rajaja, tegeleb aktiivselt Eesti muusikahariduses, olles EMTA õppejõud ning Eesti Klaveriõpetajate Ühingu juhatuse liige. Lauri Väinmaa mõttehaare on sügavuti minev, nii eelkäijate kogemusest otsiv ja ammutav kui maailma pianistlikust kirevusest väärtuslikke teri sõeluv. Tema tegevust iseloomustab põhjalik läbimõeldus; see on kulgenud ilma välise kärata, kuid seda veenvama sisemise iseenesestmõistetavusega.
Noor interpreet aastal 1981.
Kuidas iseloomustada klaverikunsti rolli tänapäeval, milliste väärtuste kandja ta on? Mis suunas on klaverikunstnik ajateljel liikudes muutunud?
Klaverikunst on alati olnud kõrgemate vaimsete väärtuste kandja, aga see on omane kogu süvakultuurile. Tõsi, süvamuusika roll on praegu mingil määral muutunud. Esiteks laieneb järjest see valdkond, mida muusika alla paigutatakse ja mida selle all mõistetakse. Teiseks mõjutab olukorda levimuusika üleilmne kõlaruumi monopoliseerimine – eks see pisenda ka klaverikunsti positsiooni. Samas kui rääkida kitsamalt pianistlikest ideaalidest, millele panid aluse suured romantikud Ferenc Liszt ja Frederyk Chopin ja mis jätkusid ja arenesid pianismi “kuldajastul” 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, siis on suur hulk neist tolmukorra alla vajunud ja unustatud. Kui kuulame vanadelt salvestustelt tolle aja pianiste, siis kostab sealt väärtusi, mida tänapäeval vähesed suudavad ja soovivad kultiveerida. Kahjuks. See hea tuleb üles äratada, tagasi tuua ja tänases päevas mõtestada.
Kas tänapäeval on süvamuusika (või vähemalt selle üks suund) läinud väga elitaarseks ja muutunud kitsa ringkonna tsunftisiseseks asjaks? Side laiema publikuga on muutunud hapraks ja sellega koos tema kandepind kahanenud?
Tippkunst on ka varasematel aegadel olnud elitaarne. Kui mõtleme näiteks barokile, siis tegeles sellise muusikaga väga kitsas ringkond õukonna ja kiriku juures ning see kunst ei jõudnud sugugi massideni. Piltlikult öeldes läheb teravik või tipp kogu aeg ees ja see on pigem suurepärane. Kui rääkida süvamuusika ja laia publiku suhetest üldisemalt, siis mina ei ole üldse nii hirmus pessimistlik, nagu praegu on tihtipeale kombeks olla paljude asjade suhtes. Küll ta kõik säilub.
Alfred Schittkega.
Oled siis pigem optimist ja usud, et pianismi kõrgajal saavutatud väärtused on igavikulise mõõtmega ning mingi kriitiline hulk nende väärtuste hoidjaid ja kandjaid eksisteerib ka tulevikus?
Täpselt nii. Olen optimist, kuigi on olnud ka aegu, kui mulle tundus, et see ala läheb kuidagi kitsaks ja õhukeseks. Sellisel optimismil on ka üks teine tahk ja selleks on teadmine, et asja tuleb aktiivselt edasi viia. Mitte ainult üleval hoida, vaid just nimelt missioonitundega edasi viia ja arendada, sest klaverimäng on arenev ja muutuv kunst. Ega see hädaldamine ja enesehaletsus ka kuhugi välja vii.
Torkab silma, et Eestis toimub väga palju klaveriga seotud kõrgetasemelisi muusikasündmusi, rohkem kui ühelgi teisel pillil. 2011. aasta sügisest siiamaani meenuvad II Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss, festival “Eesti klaver ja Euroopa”, noorte Liszti konkurss, Narva Chopini-konkurss, kevadel tuleb Tartus Eesti noorte pianistide konkurss, sügisel festival “Klaver ‘12”, lisaks mitmed suvekoolid, meistriklassid jne. Samas oleme tunnistajaks klaveriõpilaste arvu jätkuvale vähenemisele meie muusikakoolides, ka noori klaveriõpetajaid on vähe – seis järelkasvu osas pole just roosiline. Kuidas seda olukorda seletada? Kas oleme tunnistajateks ühe väärika, kuid hääbumisele pöördunud valdkonna jõupingutustele, kus segunevad missioon ja meeleheide?
Kas see asi ikka on nii hull? Need sündmused on ju läinud suure publikumenu ja osavõtjate arvuga. Ka Muusikaakadeemia lõpetab igal aastal üle kümne pianisti-klaveriõpetaja. Mulle tundub, et meie põlvkond on liiga pessimistlik ja kardab. Tihtipeale hoiatatakse noori, et ärge te seda klaveriõpetaja elukutset küll valige: palk on väike ja tööd pole. Sellega külvatakse liigset paanikat. Tulevikku tuleks vaadata ikka positiivsema lootusega. Õpetaja roll on siin oma õpilasi julgustada ja suunata, sest võimekas inimene saavutab alal, mida ta armastab ja millega intensiivselt tegeleb, hea taseme ja edu ning varem või hiljem ka sobiva töökoha. Tuleb ju ometi loota riigi majandusliku olukorra kosumisele ja palgaolude paranemisele.
Mis puutub klaveriõpilaste osakaalu vähenemisse muusikat õppivate noorte seas, siis muutunud situatsiooni taga võib näha uute erialade tõusu (kitarr, rütmimuusika, pärimusmuusika) ja nende valdkondade õpetajate väga head ning organiseeritud tegevust. Nad on saanud sisse koolide õppeprogrammidesse, ilmunud on palju häid õpikuid. Nii et laste valikuvõimalused on suuremad, maailm on muutunud lahtisemaks ja avatumaks Tuleb kohaneda uute oludega ja oma asja edasi ajada. See ei tähenda väärtustest taganemist, aga lihtsalt ja ainult samamoodi õpetada nagu näiteks kolmkümmend aastat tagasi, ka ei saa: peab lisaks leidma uusi vorme. Vahemärkusena: huvitav on olukord Hiinas, kus on lausa ühiskondlikuks normiks, et linnades peaaegu iga laps õpib viiulit, klaverit või käib tantsukoolis. See mõjutab perekonna positsiooni ja prestiiži ühiskonnas.
Angela Hewittiga.
Millal sina langetasid otsuse tõsise klaverimängu kasuks?
Seda mäletan ma väga selgelt. Mäletan isegi hetke millal ja kus see oli. Olin VII klassis Tallinna 7. keskkoolis (praeguses Inglise Kolledžis) ja Nõmme Muusikakoolis õpetaja Ruuta Tarase juures ning seitsmenda õppeaasta talvel hakati seda küsimust mulle üha rohkem esitama: kas ma tahan minna edasi VIII klassi Tallinna Muusikakeskkooli või jätkata 7. keskkoolis? Mäletan, kuidas ükskord tulin Hariduse tänavalt koolist ja läksin kino Kosmose vastas asuvasse peatusse, kust buss nr 36 Nõmme Muusikakooli viis. Seisatasin seal tänaval ja otsustasin: jah, ma tahan minna Muusikakeskkooli.
EDASI LOE AJAKIRJAST
Tekst: MARTTI RAIDE
Fotod: ANDE KAALEP, ERAKOGU
Püsivast ja muutuvast
Tunnen Lembit Orgset juba mitu aastakümmet, oleme kolleegidena aja jooksul kujunenud mõttekaaslasteks. Imetlen tema rahulikku meelt, läbinägelikkust ja tarkust eri olukordades; temaga peetud vestlused on minu maailmanägemist ja mõtlemist väga avardanud. Lembit on pianist, aga meie kontserdielus juba mitu aastakümmet tuntud ka klavessinisti ja basso continuo mängijana. Ta on hinnatud pedagoog, õpetab keskastme õppureid Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis, kus ta oli pikka aega osakonna juhataja ning tudengeid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Suurt ja olulist tööd on ta teinud Eesti Klaveriõpetajate Ühingu aseesimehena õpetajate täiendkoolitusüritusi korraldades, üle Eesti ise õpetades ja loenguid pidades. Ta on Eesti üks erudeeritumaid baroki ja klassitsismi tundjaid ja on tugevalt kujundanud Eesti klaveriõpetajate sellealast mõistmist ja maitset. Loenguid pidanud ja tutvustusi teinud on ta ka väljaspool Eestit rahvusvahelistel konverentsidel.
Meie tegevusvaldkonnaks on klassikaline muusika. Milline on sinu arvates klassikalise muusika tähendus praeguses maailmas, mis on ju küllaltki lõhestunud, eklektiline, vähe süvenemisele suunatud?
Ütleksin ehk nii, et klassikaline muusika on kvintessents kõige väärtuslikumast, mis ajaproovile vastu on pidanud. Ta on sillaks aegade ja inimeste vahel. On hulgaliselt neid, kes otsivad oma sisemist päritolu ja liginevad sellele just klassikalise muusika kaudu. Paljudel tekib sellise kogemuse tarve ka alles aja jooksul. Vaatan klassikalise muusika olukorrale lootusrikkalt ja usun, et see on üks üldinimlik tunnetuspüüdluse vahend
Kas leidmisele aitab kaasa püüdlus klassikat kaasajastada?
Kaasajastamine toimub igapäevases elavas esituspraktikas iseenesest. Usun, et me ei taju Bachi või Händeli muusikat tänapäeval nii, nagu näiteks 18. sajandi inimene. Maailm muutub kogu aeg, inimene muutub. Ja kas ajaloolisel informeeritusel põhinev esitustraditsioon on autentne? Tegelikult me ju ei tea, kuidas täpselt tol ajal musitseeriti. Praegune nn HIP on säilinud infokildudest kokkupandud pilt, uus traditsioon, mis tekkis alles 20. sajandil. Kahtlemata on see aidanud kaasa tollases muusikas peituvate uute ja väärtuslike külgede väljatoomisele. Aga klassika nn kaasajastumine kõneleb sellest, et temas sisalduvad püsiväärtused on pidevas uuenemises ja kõnetavad meid ajast sõltumata.
2010. aastal ettekannet pidamas rahvusvahelisel konverentsil Madeiral.
Kuidas pianism on ajas muutunud? Vanasti piisas sellest, et pianist tuli lavale ja andis kontserdi, nüüd peab ta mõtlema oma imagole ja reklaamile ja vestlema publikuga.
Nagu kõik muu, on kindlasti ka pianism ja pianistid muutunud. Aga samas – kui meenutada, kuidas esinesid Liszt ja teised 19. sajandi virtuoosid? Nende kuvand sisaldas ju neidsamu omadusi, mida sa äsja loetlesid. “Pühalik”, üksnes “puhta muusika” vahendamist ja esineja oma isiku taandamist väärtustav esitustava juurdus tugevamalt alles Artur Schnabeli eeskujul. Arvan, et nii ühel kui teisel esinemislaadil on oma õigustus. Esineja peab mõjuma terviklikult. Põhirõhk on mõistagi mängu kvaliteedil, aga see ei tähenda, et muid vahendeid, mis publikule mõjuvad, peaks eirama. Kui mõelda ülikõrge kullaprooviga muusikutele, siis nende puhul muidugi ei teki küsimust, et laval toimuvale oleks veel midagi vaja lisada. Aga loomulikult on sellise lihtsuseni pikk tee.
Olid professor Bruno Luki õpilane. Mida tema sulle õpetas ja ellu kaasa andis?
Olen aru saanud, et elus on äärmiselt oluline leida endale sobivaid suurepäraseid õpetajaid ja eeskujusid. Luki kõrval olen tänulik ka oma varasematele õpetajatele, eriti Muusikakeskkoolis Reet Vanaseljale. Aga mida Lukk õpetas… Mulle tundub, et olen temalt kaasa saanud ühe maitsesuuna. Saksa klassikalise muusika ja saksa kultuuri austus on kuidagi sisse kasvanud, mis muidugi ei välista imetlust prantsuse ja teiste koolkondade vastu. Ja teine väga oluline asi, mida Lukk väsimatult rõhutas, oli seoste tähtsus ja seoste otsimise vajadus kõige vahel, mis puudutab muusika mõistmist, pillimängu või õpetamist – tuleb püüda näha tihedalt läbi põimunud osadest koosnevat tervikut.
Aga tema õpetusmeetodid?
Praegu tundub tagantjärele mõeldes, et Bruno Lukk mõjus eelkõige oma isiksusega. Sellist õpetust võiks kutsuda ka “meetodiüleseks” pedagoogikaks, mida on punktikaupa ammendavalt väga keeruline kirja panna. Õppisin sellest, kuidas ta mängis, mida ütles ja eelkõige, milliseid hoiakuid ja väärtusi ta endas kandis.
EDASI LOE AJAKIRJAST
Tekst: IA REMMEL
Fotod: HARRI ROSPU, ERAKOGU
